Eesti Folkloor
Ü. Tedre toonud oma mälule toetudes (Tedre l988). Kümmekond aastat
varem oli aga M. Hiiemäe pajatuseuurimus avanud ukse avaramale
nägemusele tänapäeva rahvajutust üldse (Hiiemäe 1978).
Linnajutu leviku suhtes ei ole uurijad päris ühel seisukohal. L. Virtanen
väidab, et linnajutu pesapaik on Soomes eelkõige Helsinki (seega suur linn)
ja ta levib rohkem noorte hulgas, kuna need on liikuvama eluviisiga ja
suhtlevad suurema arvu inimestega (Virtanen 1987, 209). Brunvand aga
väidab, et kuigi linnajutud on tuntud laiades Ameerika ringkondades, igas
vanuses ja igas põlvkonnas, on nad siiski eriti populaarsed keskklassi
ameeriklaste hulgas ja väikelinnade elanike hulgas, kes põhjendatult
armastavad rääkida erilistest, ebatavalistest sündmustest (Brunvand 1981,
146). Mõlemad autorid on aga ühisel arvamusel, et mõningad jutusü¥eed
on soositumad noorte hulgas (nn. söögiisujutud, sadistijutud,
kummitusjutud). Seda väidet kinnitab ka eesti aines.
annaabi.ee 
