V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Kardinal, kes oli niisama pahane
kui Gringoire'gi, oli segaduse ajal ühes kaaslastega mingi asja pärast ja ka missa ettekäändel
ära kadunud, ilma et rahvas, keda ta tulek nõnda elavalt oli huvitanud, nüüd vähematki oleks
ta äraminekust hoolinud. Willem Rym oli ainus, kes eminentsi põgenemist märkas. Rahva
tähelepanu kulges oma ringteed nagu päikene: see oli alanud ühest saali otsast, peatunud
üürikese aega saali keskel ja jõudnud nüüd saali teise otsa. Marmorlaua ja brokaa-diga
2
4
kaetud poodiumil oli oma aeg juba olnud: nüüd oli järgi Louis XI kabeli käes. Tee oli vaba
kõiksugu hullus-tele/sest saali olid jäänud ainuüksi flaamlased ja pööbel.
Algas lõustade näitus. Esimesena ilmus ümmargusse auku nägu pahupidipööratud punaste
silmalaugudega, pärani avatud suuga ja laubaga, mille kortsud sarnanesid meie keisririigi
husaaride saapasäärte omadega. See kutsus välja säärase naerupuhangu, et Homeros oleks
kõiki neid matse pidanud jumalateks