Esimese rühma moodustavad paiskavad ehk ballistilised lõhkeained, mille detonatsioonikiirus on tavaliselt alla 2000 m/s, näiteks püssirohud. Teise rühma moodustavad brisantlõhkeained , mille detonatsiooni kiirus kiirus on suhteliselt erinev 2000...9000 m/s. Kolmadasse rühma kuuluvad initsieerivad lõhkeained, neid nimetatakse ka primaarseteks etonaatoriteks. Initsieerivate detonatsiooni kiirus on vähemalt 5000 m/s ja neid kasutatakse põhiliselt brisantsete võ iballistiliste lõhkelaengute süütamiseks.
Liitlõhkeained on mitme keemilise ühendi plahvatavad segud (näiteks plastilised lõhkeained, püssirohud, ammoniidid ja dünamiidid). Kasutusotstarbe järgi jagunevad lõhkeained vastavalt oma omadustele initsieerivateks, brisantseteks ja paiskavateks lõhkeaineteks [11]. Initsieerivad lõhkeained on igasuguse välise mõjutuse suhtes äärmiselt suure tundlikkusega. Nende plahvatus kutsub juba väikeste koguste juures esile brisantsete lõhkeainete detonatsiooni. Seoses äärmiselt kõrge tundlikkuse ning suhteliselt madala brisantsuse ja töövõimega kasutatakse neid ainult initsieerimisvahendite (detonaatorid, tongid jne) valmistamiseks. Lõhketöödel laengute valmistamiseks kasutamiseks on need lõhkeained oma suure tundlikkuse tõttu liiga ohtlikud [11]. 7
annaabi.ee 
