Karjusid nad koos palatikaaslastega nagu ärritunud kriitikud nõrkushetkel või lõid nagu kassid sohval nurru? Igatahes polnud tähtsust, kas su nimi oli Mats Mülgas või Don Quijote, sest ületundidest väsinud ämmaemanda ja õdede jaoks olid kõik lihtsalt väikesed tited. Paar aastat ilmasööja rolli täitnud, olid meie kõhud suuremad kui naaberrajooni lastel, kuid selle eest rippus meil taga pikem pats kui Rital, Mital või Brigital. Isegi siis tundus , et erineme oma parimatest sõpradest täielikult, sest mõtlesime erinevalt- meile meeldis vahest vaikuses konutada ja reaalsusest põgenemise plaane haududa. Kõik vajas loomulikult õiget aega ja tarkust, sest isegi kana jääb oma tibudest ülehaudumise tõttu ilma. Ent niipea kui saabuvad valusvalged juunikuuööd, haarab meid sõnuseletamatu rännuiha. Nüüd kuuluvad meile rohked teed ja rajad, rohelised metsad, kollased viljapõllud ja sinine
annaabi.ee 
