Linnused ja relvastus keskajal
Jällegi muutusid kaitserüüd 14. sajandi lõpu poole: osava löögiga
võis tabada täpselt kahe plaadi vahele, needid või rõngad purustada, ja vastase tappa. See viga
parandati asendades väikesed plaadid suurtega, mis muutusid rinnakilpideks ning katsid peaaegu
kogu rinna, ja väikeste plaatide kinnitamisel kasutati rohkem neete ja plaadikeste servad asetati
teineteise peale, nii et plaadid katsid keha igalt poolt kahekordselt. Selliseid kaitserüüsid hakati
nimetama brigantiinideks.
15. sajandil tekkis ja arenes täiuseni täisraudrüü ehk klassikaline raudrüü. Raudrüü kattis meest
täielikult, välja arvatud ratsanikul need kohad, mis olid vastu hobust (istmik ja reied), kaenlaalused
ja peopesad. Raudrüü all oli spetsiaalne polsterdatud vammus, mõnikord nõrgemate kohtade all ka
rõngasrüü. Selline turvis koosnes väga paljudest väikestest osadest ning üksi seda selga panna ei
saanud. Tihti varustati ka oma hobused kaitserüüga