Muusikaelu ja ooper 19. sajandil. 19. sajandi üldiseloomustus
Wagner mainib ise 1872. aastal ühes essees muusikadraama mõiste
kohta, et draama tähendab tema jaoks "muusikalist sündmustikku, mis on tehtud nähtavaks"
(drama- kreeka k. tegevus). Varem, 1851. aastal oli ta maininud, et muusika on vahend, draama on
lõppeesmärk (artikkel "Ooper ja draama"). Draama ei ole ju ainuüksi tekst, muusikadraama olemus
on teksti, muusika ja lavategevuse ühendamine.
19. sajandil on kaks heliloojat, kes püüavad sümfooniat ja draamat ühendada Brerlioz ja Wagner.
Mõlema meelest ei pea lähtuma traditsioonilisest vormist, mõlemal on motiiv oluliseks ehituskiviks.
Motiiv on, nagu me teame, klassikalis-romantilise muusika alus. Motiiv oli tähtis ehituskivi ka
Brahmsile, ent ta ei loonud sellist üksteisest tuletatud motiivide võrgustikku kui wagner ning liiatigi
jäi ta traditsioonilise vormi raamidesse.
Berlioz ja Wagner (ja ka Brahms) omakorda ammutavad paljud vahendid Beethoveni muusikast,
esmajoones sümfooniatest
annaabi.ee 
