Eesti kirjanduse ajalugu II kevadsemestri konspekt
Seda tüüpi näidendeid hakkab tulema.
Seda loetud mitut moodi, ei ole samasugust tulevärki nagu luules, aga mingid ühisosad tulevad. Selge, et pole realistlik draama.
Loetud kui antiutoopiat. Ilmekam näide Ain Kaalepi "Iidamast ja Aadamast e Antimantikulaator" 1967. Düstoopiline mudel selge.
Ühiskondlik, varjatud-poliitiline kiht olemas. Samas kasutatakse Piibli tekste ära ja antakse suurem mõõde asjale. Kaalepi
näidendite puhul võib silma torgata, et Brechti mõju olemas, brechtilikkus sobib Kaalepile rohkem kui mõnele teisele. Mati Unti
Phaeton, Päikese poeg 1968 ei saa pööraseks teatrisündmuseks, aga mingi sissejuhatus teistmoodi draamasse siiski saab tehtud.
Selle lavastab peanäidejuht Kaarel Ird ise. Unt ühendab kõige paremini teatriuuenduseideoloogiaid ja kirjutusviise. Until
mütoloogiast pärit lugu, töödeldud mitmel moel. Varaseid märke kujunevast noorsookultuurist. Edasi tuleb 1969
annaabi.ee 
