August Gailit
pidevalt kirjutas, kuid loomult oli kirjanik väga tagasihoidlik. Tema seisukoht oli, et kui kirjanik
1
on loonud rahvale midagi väärtuslikku, siis kõneldagugi neist, aga mitte kirjaniku isikust.
Enamikule oli Gailit boheemlane, poseerija, seltskonda pilkav küünik. Kuid see oli vaid väline
kest. Välise muretuse, bravuursuse ja valjuhäälse naeru taga peitus tegelikult tundlik hing,
mis vajas lähedaste ja sõprade toetust. Tõelist Gailitit tundsid vähesed, ehk ainult perekond ja
tema lahutamatu sõber Henrik Visnapuu.
Ilu ja inetus on Gailitile sama oluline kui Tammsaarele tõde ja õigus. See oli tema
elufilosoofia, hingelt oli kirjanik esteet. Üheks suureks väärtuseks oli Gailitile veel armastus.
Ükski teine eesti kirjanik ei ole sellise helluse ja respektiga suhtunud eesti naisesse kui Gailit,
annaabi.ee 
