Üldine Teatriajalugu II
millega sai teostada realistlikku, psühholoogilist inimkujutust, mis oli tema jaoks kaasaegse
näitekunsti ideaal. Oluline oli eelkõige autoritruudus. Lähtepunktiks lavastatava teose täpne
analüüs. Brahm oli rohkem dramaturg, lavastas harva; proovide ajal vaatleja parteris, tegi
märkmeid sageli ka kõige väiksemate detailide kohta. Vaheajal luges märkused näitlejatele ette.
Ta lasi stseene nii kaua korrata, kuni tema soovitud kooskõla olemas oli. Brahmile oli oluline, et
näitlejad looksid rolli enda sees (sarnaselt Stanislavskiga). Tema eesmärk oli kaasata näitlejad
rollikujutusse kaasaegse inimesena, kes võtab kaasa oma kogemused ja tõdemused. 1890
tähendas see täiesti uut arusaama näitleja ülesannetest: näitleja ei pidanud enam olema rutiinne
käsitööline. Ta töötas oma ansambliga välja realistliku mängustiili. Brahmi jaoks said repertuaari
tugisammasteks Hauptmann ja Ibsen
annaabi.ee 
