Retsensioon - Manic Street Preachers
Kontsert toimus eelmise aasta 6. juulil Õllesummeril. Laululava väravas piletiputka ees oli
igatahes paras järjekord. Mulle hakkas silma isegi No Big Silence'i bassimees, kes ootas
järjekorras. Peale järjekorras seismist jõudsin ka lõpuks lava juurde, kus peagi ka bändi näha
võis. Mingi lugu veel mängis plaadi pealt, kui mehed laval olid, vaikselt ja isegi norutavalt:
veits tüsedavõitu, armeestiilis riietes laulja-kitarrist James Dean Bradfield, kitarrist Nicky
Wire, tagumises reas trummar Sean Moore ning noor asenduskitarrist-laulja Wayne Murray.
Publik oli kuidagi uimane ja bänd sai kahjuks sellest ka aru, suutmata ise elavneda.
Esimeseks muidugi 20-aastane esihitt ,,Motorcycle Emptyness", sinna otsa uusim ,,Your Love
Alone Is Not Enough". Bänd justkui pressis end läbi lugude, tundmata neist rõõmu. Publik
muutus nii tuimaks, et lõpuks James Dean kraaksatas: ,,Kui te elavamaks ei muutu, lõpetame
mängimise!"
annaabi.ee 
