Titania. Obreon ja Puck plaanivad Titania silma tilgutada ühe lille mahla, mis paneb teda armastama esimest ettejuhtuvat isikut. Helena avaldab Dermetriusele armastust. Teises tseenis piisutab Obreon Titaniale lille mahla silma. Puck paneb Lysandrile võlurohtu silma. Lysander ärkab, näeb Helenat ja võlurohu jõul armub temasse. 3) Kolmandas vaatuses teevad Quince, Bottom, Snug, Flute, Snout ja Starveling metsas tamme all näidendi proovi. Puck hirmutab teised mehed peale Bottomi ära. Titania märkab eesli pega Bottomit ja armub temasse. Teises vaatuses on Hermia, Helena, Lysandri ja Demetriuse vahel suur segadus, Lysander ja Dermetrius lähvad tülli. Puck matkib poiste hääli, et need tema järel metsas jookseksid. Lõpuks jäävad nõlvakule kõrvuti magama Lysander ja Hermia ning Demetrius ja Helena. Puck niisutab võlulille mahlaga Lysandri silmi. 4) Neljandas vaatuses niisutab Obreon uuesti Titania silmi. Theseus, Hippolyta ja Egeus on metsas, Egeus märkab
kurvalt lõppema ja komöödia hästi - miks ei oleks Romeo ja Julia lugu võinud lõppeda samuti kui Suveöö unenägu? Ühtlasi võime siit ka eneseirooniat välja lugeda. Kui klassikalises antiiktragöödias oli zanriomane, et peategelasteks olid kõrgest soost üllad kangelased, siis renessansstragöödias ei olnud piirid enam nii jäigad: tragöödiais oli komöödiaelemente ja vastupidi. Siin esitabki Shakespeare loo antiikversioonis olnud traagilise eksituse hoopis Bottomi vennaskonna poolt ettekantuna koomilisena. Shakespeare pilab siin ka varemkehtinud lavastustraditsiooni, kus vaataja fantaasiale ei jäetud mingit ruumi ning kõik tekstis sisalduv butafooria pidi näitlejate poolt kehastatama - puud, müürid, aiaaugud. Theseus on humanistlikele põhimõtetele kohaselt in-dividuum oma kahtluste, nõrkuste ja pahede, aga ka tugevustega - ta on valgustatud ja õiglane, tugev valitseja, samal ajal vägivaldselt "haavu lüües" vallutanud
annaabi.ee 
