Referaat - Isikunimed eesti fraseoloogias
Inimene > kehaosa. Nende fraseologismide puhul on lähtutud osa-terviku suhtest ja
nimetuse moodustamises on lähtutud kehaosa tähtsusest (helge pea, kulupea,
tainapea jne), funktsioonist (parem käsi, kobakäpp, kurjad keeled, kuldsuu), asendist
(tähtis nina, lehtsaba), välimusest (kirvenägu) vms.
Inimene > botaanikatermin. Need on enamasti üsna kergesti assotsiatsioone
loovad kujundid: jõujuurikas, vana känd, õnneseen jne.
Inimene > aine. Need nimetused nii läbipaistvad ei ole kui botaanikaterminitest
lähtuvad väljendid: liha ja veri, maa sool, üks luu ja liha.
Inimene > asi. Kujundiloomes kasutatakse igapäevases eluolus tuttavaid ja
vajalikke esemeid, harvem riideesemeid: hädapasun, elav ajaleht; jänespüks jne.
Inimene > kvantum. Nendes väljendites iseloomustab hulgasõna inimest
kvantitatiivselt, atribuut aga kvalitatiivselt: magus suutäis, hunnik õnnetust jne.
Isikunimetustena need siiski eriti populaarsed ei ole. (Õim 2001B)
Kokkuvõte
annaabi.ee 
