kujutlusvõime. Luulekogu „Higgsi boson“ on Jürgen Rooste kõige filosoofilisem kogu, mis räägib armastusest, inimeseks olemisest, üksildusest, kurbusest ja eestlase elust. Suurtele ja keerukatele asjadele on antud võimalikult lihtne kuju. Lihtsam on seletada asju tuues näiteid sarnasuste kujul mõne teise asja, nähtuse või olukorraga. Näiteks on Rooste võrrelnud armastust osakestefüüsikas esineva elementaarosakese Higgsi bosoniga, mida on juba aastaid taga otsitud, nagu inimesed otsivad armastust. Luulekoguga sama nime kandev esimene luuletus toobki kahe nähtuse vahel esinevad sarnasused välja ning võrdleb neid (lk. 9): Armastus on nagu Higgsi boson, ta peaks andma me elu elementaarosakestele massi. Massi või vähemasti mõtte. Aga meil ei õnnestu ega õnnestu teda leida, täpselt ja kindlalt, iseenda ja oma jumala ees näpuga näidat: nii, näed, siin on nüüd see
ohtliku loodusjõu mõjuvalda). Bohr vastab: Kassi saatus otsustatakse hetkel, mil kast avatakse. Kasti avaja on otsustamisel osaline (mingitpidi süüdlane kassi surmas). Einsteini-Podolsky-Roseni (EPR) paradoks on Einsteini poolt kvantmehaanilise juhuslikkuse kritiseeri- misel esitatud arutlus: Kaks osakest, mis moodustavad ühtse kvantsüsteemi, viiakse ruumis lahku. Olgu süsteemi summaarne spinn null (tegemist on bosoniga). Kui ühe osakesega teostatud katsest näiteks selgub, et tema spinn on ½, siis peab teise osakese spinn olema automaatselt ½. Seega: ühe osakesega teostatud katse määrab teise (võib-olla väga kaugel paikneva) osakese omadused. Osakeste vahel eksisteerib õudne (valgusest kiiremini leviv) kaugmõju, mille vahendusel toimuvat infovahetust nimetatakse kvantteleportatsiooniks ja mida absoluutse kiiruse printsiibi põhjal ei tohi olemas olla.
ohtliku loodusjõu mõjuvalda). Bohr vastab: Kassi saatus otsustatakse hetkel, mil kast avatakse. Kasti avaja on otsustamisel osaline (mingitpidi süüdlane kassi surmas). Einsteini-Podolsky-Roseni (EPR) paradoks on Einsteini poolt kvantmehaanilise juhuslikkuse kritiseeri- misel esitatud arutlus: Kaks osakest, mis moodustavad ühtse kvantsüsteemi, viiakse ruumis lahku. Olgu süsteemi summaarne spinn null (tegemist on bosoniga). Kui ühe osakesega teostatud katsest näiteks selgub, et tema spinn on ½, siis peab teise osakese spinn olema automaatselt ½. Seega: ühe osakesega teostatud katse määrab teise (võib-olla väga kaugel paikneva) osakese omadused. Osakeste vahel eksisteerib õudne (valgusest kiiremini leviv) kaugmõju, mille vahendusel toimuvat infovahetust 26
annaabi.ee 
