A.dumas Kolm musketäri terve raamat
»
«Oo jaa. Teda ma tunnen, mitte küll isiklikult, aga mitmel puhul olen kuulnud temast
kuningale kõneldavat kui tublist ja ustavast aadlikust.»
«Te ei karda, et tema teid kardinalile reedaks, eks ole?»
«Oh ei, kindlasti mitte.»
«Hästi. Avaldage siis temale oma saladus ja küsige talt, kas võite selle mulle
usaldada, nii tähtis, kallis ja kohutav kui see ka oleks.»
«See ei ole aga minu saladus ja ma ei või seda niiviisi usaldada.»
«Ometi tahtsite selle härra BonacieuxMe usaldada?»
«Usaldada nii, nagu asetatakse kiri puu õõnsusse, tuvi tiivale või koera kaelarihma
külge.»
«Ometi näete te väga hästi, et teid armastan.»
«Te ainult ütlete seda.»
«Ma olen aumees.»
«Usun.»
«Olen vapper.»
«Selles ma ei kahtle.»
«Pange mind siis proovile.»
Proua Bonacieux vaatas noormeest veel viimase kõhk-lusevarjundiga. Noormehe
silmist paistis aga selline innukus, ta hääl kõlas nii veenvalt, et ta tundis, et peab teda
usaldama
annaabi.ee 
