Meditsiini ja bioloogia ajalugu
Uskliku inimese jaoks
lahendatakse elu tekkimise küsimus lihtsalt: see on jumala looming, s.t. ime.
Keskajal olid kasutusel samad taimsed tuimastusvahendid kas jookidena või
taimeekstraktidega immutatud nn. narkoosikäsnadena, mille läbi hingates või neid imedes tundsid
haiged kergendust. Seega jäi valutustamine keskajal vanade kultuurrahvaste tasemele.
Šveitsi looduseuurija ja arst Paracelsus (1493-1541), kodanikunimega Theophrast Bombast
von Hohenheim, oli keskaja väljapaistvamaid teadlasi. Ta kasutas arenevat keemiat meditsiiniliste
küsimuste selgitamiseks. Kogenud sõjakirurgina töötas ta välja haavaravi meetodid. Tema
ettepanekul kasutati adstringeerivaid sidemeid ja anti haavatule organismi üldseisundi tugevdamiseks
mitmesuguseid jooke.
Andreas Vesalius (31. detsember 1514 – 15. oktoober 1564) oli flaami anatoom ja arst.
Vesalius pööras suurt tähelepanu anatoomilistele joonistustele
annaabi.ee 
