Massikommunikatsiooni ja Eesti ajakirjanduse ajalugu
lehvis sini-must-valge. Lipp oli lubatud, ainult mitte Pikal Hermannil! Lipp murti
vinjetilt ära. Toimetus tahtis lehte panna ka iseseisvuse manifesti, ettevaatuse mõttes
kliseena. Kui külg tsensorile saadeti, siis kaeti klisee rohkema trükimustaga, nii et see
ei olnud loetav. Lehe trükkimisel aga puhastati manifesti osa ja see oli täiesti loetav.
Siis nõudsid saksa võimud, et pidupäevalehes oleks tänuavaldus sakslastele, kes oli
alustanud bolsevismivastast võitlust ja Eesti vabastanud. Maadlus tsensoriga viivitas
lehe väljaandmist, nii et pidulik number ilmus alles 24. veebruari õhtul.
Selles ajalehenumbris vihastas omavalitsuse juhti Hjalmar Mäed Johannes Aaviku
keeleline artikkel, kus autor manitses korralikule eesti keele tarvitamisele ja nurjutas
mineviku-vormis "-vad" lõpu kasutajaid (tulivad, olivad). Mäe arvas, et see on tema
pilkamiseks lehte pandud. Järgnes Postimehe toimetuse "tuulutamine", kuulekamate
annaabi.ee 
