riigis ringi rännanud. 1944 Eestisse tagasi jõudnud, töötas ta raudteel kuni 1949. Aastani, mil ta arreteeriti süüdistatuna ametiseisundi kuritarvitamises. 1954 lisandusid inkrimineeritud poliitilised süüdistused. Algul oli ta Narva vangilaagris, hiljem Mordva ANSV-s. Amnestiaga vabanedes (1957) ei saanud ta luba Eestisse tulla ja jäi ligemale aastaks Vologda oblastisse. 1958 asus Alliksaar jälle pidevalt Tartu, kus elas kehvades tingimustes ja boheemlaslikult. Ta elatus peamiselt juhuslikest töödest, põhitegevuseks oli kirjanduslik loometöö. Luuletama hakkas ta juba gümnaasiumiõpilasena, teda on mõjutanud arbujate, M. Underi ja R. M. Rilke looming ning 1920. a-te vene luule. 1960. a-il oli ta üks julgemaid luuleuuendajaid. Artur Alliksaar suri vähktõppe 12.augustil 1966 Tartus ja on maetud Ropka-Tamme kalmistule. Looming Teised peavad Alliksaart sürrealismi viljelejaks, kuna ta oli olemuselt ja välimuselt seda tüüpi
Eduard Vilde elu ja looming. 1972) Vahepealsed aastad pühendas Vilde erinevale loometööle. 1889. aastal sai Vildel Tallinnast jälle isu täis ja ta põrutas Kuressaare kaudu Riiga. Vilde saabus Riiga läbimärjana, taskus ainul 3 rubla. Tema ainsaks lootuseks oli novell ,,Rõugearmid". Järgmisel päeval läks ta ajalehetoimetusse, kus tema raamat vastu võeti ja tehti ettemaks - 25 rubla. Sellega sai Vilde jälle elujärjele. (Mihkla, K. Eduard Vilde elu ja looming. 1972) Riias elas Vilde boheemlaslikult. Ta sai küll igakuist palka, kuid ometigi olid tal olukordi mil ta oli rahahädas. Sellest hoolimata oli ta ilukirjanduslikul alal päris viljakas. Riias sai Vilde tuttavaks neiu Antonie Gronauga, kes töötas modistina ema moeäris. Ta oli vallaslaps, sündinud Venemaal, Varssavi kubermangus. Tal puudusid küll igasugused vaimsed huvid aga oma ilu ja veetlusega oli ta suutnud Vildet võluda niivõrd, et nad tegid koos plaane kuidas Riiast üheskoos lahkuda
annaabi.ee 
