Eesti kunst 1918-1940
Ilmselt mängis ühingus suurt rolli, tänasele
kunstiavalikkusele peaaegu tundmatu Välko Tuul. Tuleb tunnistada, et Vikerla legendi teeb
kauniks paleus „ … mis küll kõik võinuks olla kui...“ poleksid surnud O. Kallis, V. Tuul ja
B. Tomasberg, kui A. Mülber poleks 1921 kadunud jäädavalt Pariisi, kui nad oleksid saanud
jätkata võimsa, andeka ja uuendustele avatud olnud rühmana. Oletused teeb põnevaks ka
see, et nad olid mitte ainult kunstile pühendunud boheemid, vaid vägagi aktiivselt kunstiellu
sekkuvad ja seda organiseerida tahtvad noored.
Kõige kaugemale ehk kõige kaalukamaks jõudis kasvada Aleksander Krims, kelle loomingu
hiilgeaeg jääb 1920-30. aastate vahele.
Vikerlastest pole varem ühisnäitust korraldatud, küll on käsitletud pea kõigi loomingut
eraldi. Käesoleva näituse puhul ilmub veebruariks ka kataloog.
Näituse idee pärineb Tiiu Talvistult, kes puutus vikerlastega kokku A. Laikmaa ateljeekooli
näitust tehes
annaabi.ee 
