"Ilu ja inetus keskajal"
Ilu ja inetus ongi väga suhtelised mõisted ,mis on sügaval inimese väärtustes kinni.
See mis ühele on imekaunis teisele on tavaline ,kui mitte inetu. See on ka maitse
asi. Populaarne on ütlemus: ,,ilu peitub sees ja kes tahab selle leida ,see ka leiab."
Keskajal käsitleti ilu kui Jumala atribuuti. Ja ilu mõiste oli laiem ning algas vaimsest
ilust, harmooniast ja metafüüslisest kiirgusest. Eristati välist ja sisemist ilu.
"Kehaline ilu on mööduv nagu kevadine õitsemine, " ütles Boezius. "Kus on
möödunud päevade lumi?" küsib Francois Villon "Ballaadis möödunud aegade
daamidest." Trubaduuride luules ilu ja armastust võrreldatakse loodusega (nt teoses
nimega Lanquan li jorn son lonc e may). Hispaania kirjanduses on rõhutatud ilusõna
reetlikus.Välimus ei olnud kõige olulisem. Tavaliselt kirjeldatakse armastust ilusate
sõnadega/väljenditega, kuid see ei ole alatai sama ,,ilus" kuidas seda kirjeldatakse.
annaabi.ee 
