komponeeritud ja noodistatud lõike. Improviseerimine nõuab solistilt oma instrumendi suurepärast valdamist ning erakordset musikaalsust. Jazz-improvisatsiooni aluseks on harilikult helilooja loodud teema. Solist varieerib originaalmeloodiat, lisades mitmesuguseid kaunistusi, muutes helikõrgusi ja rütm. Jazz-improvisatsiooni põhjaks on korduv akordijärgnevus, mida esitab rütmigrupp. Järgnevus on sageli kirjutatud kas 12-taktilises bluusivormis või 32-taktilises AABA- vormis. Või esineda ka kogu grupi ühisimprovisatsioone. Kõlavärv e tämber Jazz'i iseloomulikku kõla ja tundlikku väljenduslaadi on lihtne ära tunda, ent keeruline kirjeldada. Iga jazz-muusik püüab leida instrumendil oma isikupärase ja jäljendamatu tämbri, et selle kaudu publikuga suhelda. Asjatundjad suudavad tavaliselt juba põgusate muusikakatkete põhjal eristada ühte solisti teisest. Pillikoosseisud
07.2007) Sienas itaalia džässmuusik ja -helilooja Claudio Fasoli oma loengus “Ettearvamatuse lõpuleviimine džässis” (Achieving Unpredictability in jazz). Iseloomulikuks jääb aga see, et džässmuusikud eelistavad lihtsaid vorme, mida on teatud määral võimalik kujundada esinemise ajal sõltuvalt inspiratsiooni realiseerumise käigust. Siit koorub põhjus, miks džässimprovisatsiooni temaatiliseks aluseks on sageli kõige tavalisem 32-taktiline AABA lauluvormis või 12-taktiline bluusivormis teema. Džässis on kirjutatud ka ulatuslikuma/keerulisema vormiga teoseid, näiteks G. Gershwini ooper “Porgy ja Bess”, D. Ellingtoni religioossed süidid, M. Legrandi ooper-film “Rochfordi tüdrukud”, U. Naissoo “Eesti süidid” jne, kuid see on siiski kaduvväike osa kogu džässirepertuaarist. 44 Tihti väidetakse, et free jazz’is pole svingi. Sving on aga kadunud vaid seoses meetrumi sümmeetriaga,
annaabi.ee 
