Erasmus Rotterdamist
Loodus pole sellele vaimselt rikkale
mehele pillavalt mõelnud, on andnud talle vaid vähesel määral tõelist elavust: üsna pisike,
väikese peaga kehake tugeva, terve ja vastupidava keha asemel. Ta on soontesse valanud
vedela, kahvatu , temperamenditu vere ning tundlike närvide peale tõmmanud õrna, haiglase,
kalbe naha, mis aastatepikku läheb kortsu. Kõiges on tunda liiga vähe elujõudu: juuksed on
liiga hõredad ega ole pigmendiküllased, liibuvad värvitult blondina siniste soontega
oimukohtadele, liiga teravana ja otsekui hanesulg küünitab linnunäost ette nina, liiga
kitsalõikelised, liga salapärased on suletud huuled ja nõrk nende helitu hääl, liiga väikesed ja
kogu valgustusjõust hoolimata varjatud on silmad, kusagil ei õhku tugevat värvi. Seda
õpetatud meest on raske ette kujutada noorena, house seljas ratsutamas, ujumas ja vehklemas,
naistega naljatamas või koguni neid kallistamas, tuules ja rajumöllus, kõva häälega kõnelemas
annaabi.ee 
