V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
oskab nõela pista või niiti harutada.
«Kuulge, kallis nõbu,» ütles ta ja tõmbas ohvitseri varrukast lähemale, et talle kõrva
sosistada: «Vaadake ometi, kuidas ta töö kohale kummardub.»
«Jah, tõesti,» vastas noormees ning langes jälle oma jäisesse hajameelsesse vaikimisse.
Pilk hiljem tuli tal jälle kummarduda ja proua Aloise lausus:
«Kas te kunagi olele näinud armastusväärsemat ja 'õbusamat nägu kui teie tulevasel? Kas
saab keegi veel valgem ja blondim olla? Või ta käed? Kas need pole
229
täius ise? Või ta kael? Kas sellel pole otse hurmavat luigekaela nõtkust? Vahel ma otse
kadestan teid! Kui õnnelik te võite olla, et olete mees! Kardetav võrgutaja niisugune! Kas
minu Fleur-de-Lys pole küllalt ilus, et teda jumaldada? Ja teie olete muidugi temasse
lootusetult armunud?»
«Muidugi,» vastas noormees hoopis millelegi muule mõeldes.
«Kuid kõnelge ka temaga ometi,» ütles äkki proua Aloi'se teda õlast tõugates, «Öelge talle
annaabi.ee 
