KASVATUSE KLASSIKA
Dearden (1976). Hirstile toetudes väitis ta, et
õpetust tuleb koolis anda diferentseeritult teaduste järgi (forms of knowledge): põhikoolis
näiteks matemaatika, loodusteadused, ajalugu, esteetilised ained ja eetika. Seda sellepärast, et
iga teadus näitab oma nurga alt, mis maailm on; iga laps peab nende spetsiifiliste vormide abil
maailmast ja iseendast ettekujutuse saama. Integreerimine ei ole mitte väline, vaid sisemine
toiming (enne aga peab olema, mida sisemuses integreerida).
Ka Blenkin ja Kelly (1981) suhtusid integreeritud õppekavasse, mille raamiks oleksid
erinevad õppeainete piire ületavad tervikteemad, kriitiliselt. Nende arvates moodustavad
tervikteemad kergesti segapuntra, kui neid mingi suunava taustsüsteemi alusel ei korrastata.
Dearden (1976) heitis ette ka seda, et informaalse kooli teoreetiliseks aluseks võeti
psühholoogia ja sotsioloogia, mitte aga pedagoogika. Laps ei ole nagu taim, mida kastetakse,
toetatakse ja väetatakse.
Vabakooli liikumine
annaabi.ee 
