Tristani ja Isolde lugu - Joseph Bedier
Mõne aja pärast kiitis teda ja ütles, et
jäägu ta nii kauaks kui soovib. Tristan jäigi, ja kolme aasta jooksul nende
vastastikune hell sõprus aina kasvas. Kõigele vaatamata oli Tristan kurb, sest oli
kaotanud oma isa Rohalti, õpetaja Gorvenali ja kodumaa Loonnois’.
Pärast pikki eksirännakuid maadel ja meredel randus Rohalt Auhoidja
Cornouailles’s, leidis Tristani, ja näidates kuningale punast granaatkivi, mille to oli
kunagi andnud Blanchefleurile kalli pulmakingina, ütles: et Tristan Loonnois’st on
Marci õepoeg, tema õe Blanchegleuri ja kuningas Rivaleni poeg. Rääkis ka veel,
et Hertsog Morgan on vallutanud tema kodumaa ning et on aeg, et see
tagastataks õigetele omanikele. Tristan tunnistas, et ta on oma isa järeltulija,
kutsus Rivaleni mõrtsuka kahevõitslusele, tappis ta ja sai oma maad tagasi. Ta
jättis Rohaltile oma maa, kes elas Loonnonis’. Kuningas Marcile andis ta oma
annaabi.ee 
