Neljas Ristisõda
vaikisid vaimulikud paavsti kirja maha. Ristisõdijad valmistusid ründama maalt ning veneetslased
merelt. Aleksiose sõjavägi ning varjaagidest ihukaitsevägi jäid linna võitlema, Aleksios ise aga
põgenes öösel.
Lõpuks õnnestus ristisõdilastel lüüa müüridesse augud kust rüütlid aegamööda said sisse roomata.
Veneetslastel õnnestus müürid mere poolt ületada, kuigi varjaagidega tuli pidada väga verist võitlust.
Ristisõdijad vallutasid loodes asetseva Blachernae linnaosa, mida nad kasutasid baasina ülejäänud
linna ründamisel. Püüdes end tuleseinaga kaitsta, põletasid nad lõpuks maha suurema osa linnast kui
esimesel korral. Lõpuks osutusid ristisõdijad võitjateks ning linnaelanikud tervitasid neid (vähemalt
lääne inimeste silmis) kummalisel kombel mitte kui vallutajaid, vaid kui usurpaatoreid. Ristisõdijad ei
vaadanud asjale sugugi selle pilguga; nad rüüstasid linna metsikul ja kohutaval kombel kolm päeva
ühtejutti