sõltuvalt sellest, kas ruuduke on tühi või täidetud. Teisiti öeldes, ühe bitiga saab ära näidata, kas ruuduke on must või valge. Halltoonide esitamiseks on vaja iga ruudukese jaoks kasutada mitut bitti. Näiteks 3 bitiga saab esitada 8, 4 bitiga 16, 5 bitiga 32 jne. halltooni. Tavaliselt kasutatakse halltoonide esitamiseks kuni 24 bitti. Värvidega toimitakse põhimõtteliselt samal viisil. Tabelit, kus igale ruudukesele vastab heledus- ja värviinformatsioon, nimetatakse bittrastriks. Oluliseks osaks on laengusidestusseadis(Charge-coupled Device, CCD) milles tekib valgusetoimel laeng. Mida intensiivsem valgus seda tugevam on laeng. Kui nüüd võtta skaneeritava objekti üks rida ja juhtida tema peegeldus CCD peale saame selle rea kujundi laengutena. Nüüd edasi nidutame selle laengu välja CCD-st ja muudame AD muunduris digitaalseks koodiks. Probleem on selles
sõltuvalt sellest, kas ruuduke on tühi või täidetud. Teisiti öeldes, ühe bitiga saab ära näidata, kas ruuduke on must või valge. Halltoonide esitamiseks on vaja iga ruudukese jaoks kasutada mitut bitti. Näiteks 3 bitiga saab esitada 8, 4 bitiga 16, 5 bitiga 32 jne. halltooni. Tavaliselt kasutatakse halltoonide esitamiseks kuni 24 bitti. Värvidega toimitakse põhimõtteliselt samal viisil. Tabelit, kus igale ruudukesele vastab heledus- ja värviinformatsioon, nimetatakse bittrastriks. Oluliseks osaks on laengusidestusseadis(Charge-coupled Device, CCD) milles tekib valgusetoimel laeng. Mida intensiivsem valgus seda tugevam on laeng. Kui nüüd võtta skaneeritava objekti üks rida ja juhtida tema peegeldus CCD peale saame selle rea kujundi laengutena. Nüüd edasi nidutame selle laengu välja CCD-st ja muudame AD muunduris digitaalseks koodiks. Probleem on selles et CCD
annaabi.ee 
