V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Mis ses
kongis õieti oli, seda ei teadnud keegi, kuid vahel öösiti nähti Terraini kaldalt torni taga
olevast luugiaugukesest imelikku punast valgust, mis kindlate lühikeste vaheaegade järel
8
7
kadus ja uuesti nähtavale ilmus. Nii kõrgelt pimedast mõjus see üsna kummaliselt ja vanad
eided laususid: «ülemdiakon puhub tuld! üleval lõõmab põrgu.»
Muidugi polnud selles kõiges veel ümberlükkamatuid
' Le gris -- purjus; hall (prants. k.).
2 Hugo II de Bisuncio, 1326--1332. (Autori märkus.)
153
tõendusi nõiduse kohta, aga kus suitsu, seal tuld, ja ülemdiakonil oli kaunis kohutav
kuulsus. Peame siinkohal ütlema, et kõigil Egiptuse teadustel, nii nekro-mantial, maagial,
isegi valgel, sel kõige süütumal maagial * polnud ühtki vihasemat vaenlast, ühtki
halastamatumat
paljastajat Jumalaema kiriku vaimuliku kohtu isandate juures kui Claude ise. Võibolla
oli see siiras vastikustunne, võib-olla ka varga vigur, kes ise karjub: «Võtke varas
kinni