loomadele. Tema suurimad vaenlased on polaarrebane, hunt, ilves ja kaljukotkas, seetõttu pole midagi imeks pandavat selles, et see jänes on pidanud kohastuma oma kaitse värvuse ning liikuvuse ja välejalgsuse kaudu. Kui talvel lumi maad katab, muutub valejänese karvastiku värvus puhasvalgesks nng musaks jäävad vaid kõrvaotsad, seetõttu muutub ta valgel lumel ja jääl praktiliselt märkamatuks. Kevadel muutub karvastiku värvus (tempeatuurist ja biotoobist olenevalt) tumedaks mustjaspruuniks või pruunikaks. Seda muutust reguleerivad õhusoojus ja päeva pikkus. Valgejänes sõltub kohastumisel teda ümbritsevast õhukeskkonnast. Nendes piirkondades, kus lund pole, ei muutu ka jänese karvastik valgeks. Inglismaa põhjaosas elutsevatel valgejänestel jääb karv ka talvel tähniliseks. Mõnedel kaugel Arktikas elavatel valgejäneste alamliikidel on aasta ringselt valge karvastik
põldlõoke, sookiur ja hänilane. Sagedased haudelinnud on veel niidurüdi, mustsaba-vigle, tutkas, sinikael-part, rägapart ja luits-nokk-part, paljandikel ja madala rohustuga aladel liivatüll ja merisk. Harvem võib pesitsemas kohata suurkoovitajat, niiskemates kohtades tikutajat. Haruldastest linniliikidest võib meil vaid rannaniitudel pesitseda veetallaja. Rannaniidud on oluline elupaik paljudele ohustatud ja kaitsealustele liikidele. sellest biotoobist olenevad pesitsusajal suurel määral või täielikult niidurüdi, tutkas ja veetallaja, vähem naaskelnokk, kivirullija, väiketiir, soopart, sooräts ja randkiur. Valdavalt või ainult rannaniitudega on rändeajal seotud väike-laukhani ja valgepõsk-lagle (Kukk, 2004). Rannaniitude roomajate fauna kohta on informatsooni vähe. Ajuti toiduotsingutel võib leiduda nastikut. Niitude servaaladel võib kohata arusisalikku. Rannaniitude kraavides ja lompides
annaabi.ee 
