ELEMENTIDE RÜHMITAMISE PÕHIMÕTTED
Avastas Pariisi keemik ja salpeetrivabrikant Bernard Courtois 1811
Rannalähedaste merevetikate (pruunvetikate?) tuhast (tollal toodeti sellest soodat)
1813 uuriti põhjalikumalt (Gay-Lussac, Davy jt.)
Gay-Lussac andis nime aurude violetse värvuse järgi:
ìωεıδήζ – “kannikesevärvi”, violetne
3.29.1. Leidumine looduses
Looduses ainult 1 (stabiilne) isotoop 127
I
Tüüpiline hajutatud element (maakoores 4 · 10-5%)
Ja tüüpiline biomikroelement
Looduses laialt levinud, kuid väga väikestes kontsentratsioonides
(tüüpil. sisaldus: üksikud ppm-d)
Täiskasvanud inimorganismi summaarne I-sisaldus 20-30 mg, sellest kilpnäärmes ≈ 10 mg
(hormoon türoksiin);
kogu veres taval. 450-500 μg I (sellest 35% org. ühendite koostises vereplasmas)
Eluliselt vajalik element, kuid ööpäevane tarvidus (kogus) pole selge,
“arvamused” vahemikus 50 … 300 μg ööpäevas
annaabi.ee 
