kloonimine on eetiline või mitte? Biotehnoloogia areneb üha kiiremini ja see pakub võimalusi, kus võiks meie tavapärane maailm muutuda teistsuguseks paigaks. Kloonimine on uus tehnoloogia, mis võib muuta maailma, aga kas heas suunas või halvas? Kloonimise eesmärgiks on luua doonoriga identse geneetilise materjaliga isendi. Kloonimine jaguneb kaheks suunaks, kus tehakse reproduktiivset kloonimist ehk järglaste saamist või kloonimist biomeditsiiniliseks uurimustööks, nimetatakse seda teraupeutiliseks kloonimiseks.[1] Reproduktiivse kloonimise head küljed on, et sellega lahendaks viljatuse probleemid, ei sünniks raskete haigustega inimesed, organid ja koed oleks tagatud vajalikke omadustega. Kuid sellel on ka teine külg näiteks: inimestel puuduks õigus unikaalsele identiteedile, õigus avatud tulevikkule, tekkiks psühholoogiline stress, inimelu väärtus langeks ning tekiks oht genofondile.
1. Inimene on bioloogiline organism. Inimestel pole mittemateriaalset hinge, vaimu või mõistust. Mentaalsed nähtused (tunded, mõtted jne) on identsed füüsiliste protsessidega (tavaliselt ajuprotsessidega). Tegu on reduktsionistliku lähenemisega, millele sai eespool viidatud kui ühele äärmusele. Kõik haigused (ka vaimsed) on füüsilised haigused. Ravi eesmärgiks on muuta füüsilist olukorda ja parandada seda. Seda on kutsutud ka biomeditsiiniliseks vaateks inimesele. Kriitika: Kõike kogetut (nt subjektiivne valuaisting) ei saa samastada ajuprotsessidega. Nii näiteks võib ühes kultuuris või keskkonnas oleval inimesel valuaisting olla intensiivsem kui teises keskkonnas oleval indiviidil, ehkki ajuprotsessid võivad mõlema puhul paista identsetena. Tervishoiu jaoks kesksed nähtused – valu, kannatused, heaolu ja tähendused, mida omistatakse oma
annaabi.ee 
