Arvepidamise ajalugu
pearaamatu kasutamine. Deebeti ja kreediti vormis kanti andmed zurnaali, seega oli ta esimene
süstematiseerija. Täiendasid juba hiljem Gerolamo Cardanolt kogumisandmikud, algebraliste
võrrandite lahendamine, samuti hasartmängudest tõi ta välja petmismeetodid ja näiteks Simon van
Stevin võttis kasutusele kümnendmurrud ja nimetas esmakordselt raamatupidamist teadusena ja
väitis, et arvutus on peale mikrotasandit ka makrotasandil. Tekkis kontode klassifitseerimine, kuid
bilansiskeemil paiknes veel passiva vasakul ja aktiva paremal pool. 17 sajandil Jacques Savary oli
teine suur tegija ja tema teos, kus oli 1700 lehekülge, kus oli ka äriseadustik, jagas kontod
analüütilisteks ja sünteetilisteks kontodeks, vara soetusmaksumuses, perioodilised inventuurid ja oli
käibeandmiku koostaja. Gottfried Wilhelm von Leibniz tõi 17 sajandil suuri saavutusi matemaatikas
ja füüsika valdkonnas. Daniel Defoe tegi firma, kus esimesena tuli kasutusele tööaja arvestus, asutas