Baturini tegelaste estetiseeritud kannatused
Rituaal annab kannatusele reeglistatud kuju, tõstab selle inimlikust
ainukordsusest välja korduva, imiteeritava tasandile. Sellisena on see omalaadne Baturini korduva
kordumatuse poeetika ümberpööramine, oma elu lülitamine esivanemate tegude ahelasse. Rituaal
saab ka pühaduse allikaks: ilus surm toob ellu pühapaistet. Vaarema Dido surmast kõneldakse
otsesõnu kui pühapaiste loomisest: “Too sajanditagune, samavõrd kurb kui kaunis inimkehast tõrvik
ei vähendanud Bigartite õlikiindumust. Vastupidi: nafta kohale tõusis nüüd ka Ohvriõli oreool –
mis lõpuks andis “mustale maaverele seni puuduva pühapaiste”.23 Rituaal muudab ilusa surma
kollektiivseks nähtuseks; kui enne väitsime, et Baturini tegelaste tõeotsimine on egoistlik, ainult
enesele pööratud tegevus, siis tõeotsimiste päädimine rituaalses surmas võib surmavaliku egoismi
pöörata kogukondlikuks sündmuseks, mis mõjub kogukonda taasloovana. Ohvriõli pole enam
annaabi.ee 
