Marju Lepajõe Rahvuslikkust tuleb jaatada ja selle üle uhke olla
õpiraskustega. Järelikult need, kes ei ole õpiraskustega, on ebanormaalsed.
Minu arust tuleks täiesti otsustavalt pöörduda verbaalsuse poole tagasi, ja näen üliõpilaste pealt, et see on
võimalik, nad tulevad sellega kaasa. Ainult rahutusest tuleb lahti saada.
Koomiline ja samal ajal kurb on vaadata näiteks Tartu-Tallinna rongis, kuidas inimesed ei suuda olla
minutitki, ilma et neil midagi süles või peos silme ees ei välguks.
Tartu-Tallinna rongis on väga hea lugeda bibliofiilset kirjandust. See on paras distants ja meeleolu, et
süveneda Umberto Eco mõnda peatükki. Tartu ja Elva vahel sõites sobib ajakiri Akadeemia selle
vahemaaga jõuab keskmiselt ühe artikli läbi lugeda.
Ega ma suudagi vastata, miks inimeste suhtlemine on muutunud justkui haugatuste vahetamiseks.
Lääne-Euroopasse sisserännanute teise ja kolmanda põlvkonna esindajate kohta räägitakse, et noid
ajavatki juurtetus hulluks.
Just nimelt. Neil noortel ei ole kodu
annaabi.ee 
