Immanuel Kant
tohutu pilve, mille sisemuses tõmbumine ja tõukumine tekitasid keeriseid ja
kerakujuliseid kämpe, mis hõõrdumise toimel hakkasid soojenema. Need olidki tulevane
Päike ja tema planeedid. „Kriitika-eelse Kanti loodusteaduslik materialism oli paljusti
piiratud. Eelkõige selles mõttes, et Kant apelleeris jumale kui mateeria ja
liikumisseaduste loojale, 1763. a aga kirjutas „Ainuvõimaliku argumendi jumala
olemasolu tõestamiseks“ („Der einzig mögliche Beweisgrund zu einer Demonstration des
Daseyns Gottes“), kus pöördus füüsikalis-teoloogilise (physicotheologischer) tõestuse
juurest ontoloogilise juurde, mis oli juba parandatud Leibnizi järgi. Teiseks selles mõttes,
et Kantil avaldusid juba sel perioodil agnostitsismi jooned: ta väitis, et looduslikud
põhjused pole võimelised selgitama eluslooduse päritolu, pole võimelised „mehhaanika
najal täpselt välja selgitama isegi rohulible või tõugu tekkimist. Skepsise aluseks oli siin
annaabi.ee 
