Varakristlus
Hoopis
pikemaks ajaks jäi suuliseks traditsiooniks ilmalik laul. See on ka peamine põhjus,
miks me teame temast hoopis vähem kui kirikulaulust. Esimeste ilmalike laulude
kirjapanijaiks olid goljaarid ehk vagandid - rändavad üliõpilased või teenistuseta
vaimulikud. Nende luule oli põhiliselt ladinakeelne ja üpris siivutu sisuga: armu-ja
joogilaulud parodeerisid sageli kiriklikke hümne. Suurim vagandiluule kogu
,,Carmina Burana" (,,Beuemi laulud") on kokku pandud 13. sajandi algulja leitud
Baierist Benediktbeuemi kloostrist.
Vanimad säilinud rahvakeelsed ilmalikud laulud on kangelaslaulud (pr k chanson
de geste). Need on pikad eepilised poeemid müütiliste kangelaste vägitegudest, mida
lauldi lihtsate, igas värsis korduvate meloodiavormelitega. Sellistest poeemidest on
kuulsaim prantsuse rahvuseepos , "Rolandi laul", mis on meieni jõudnud 11. sajandi
lõpust, ent jutustab Karl Suure aegseist (8.-9
annaabi.ee 
