varem antud lubadustest ega osutades mitte mingisugust vastupanu, langes Eesti Nõukogude võimu alla. Kas Eesti oleks aga pidanud 1939. aastal end sõjaliselt kaitsma? Muidugi on hea olla tagantjärele tark ja öelda, et Eesti oleks võinud astuda oma kodumaa eest välja ning võidelda surmani iseseisvuse eest, kuid tõsiasi on see, et tegelikkuses ei oleks väiksest Eestist enam midagi järele jäänud. Jälgides pingsalt Poolas toimuvat sõjategevust, tuli ilmsiks, et Stalin ei hooli kübetki aina suurenevast ohvrite arvust ning esiplaanil oli alade vallutamine ükskõik mis hinnaga. Stalini suhtumisest ja hoiakust oli juba näha ilmselgelt üleolekut, mis omakorda vähendas eestlaste usku võitmisesse ning alandas enesekindlust ja muutis meeleolu. Lisaks oli vaja teha antud otsus väga lühikese aja jooksul, mis ei jätnud Eestile piisavalt aega, et koguda sõjalist jõudu ega kutsuda inimesi üles iseseisvuse eest võitlema, nagu seda tehti vabadussõja ajal.
vältida akadeemilist hiina keelt ja termineid. Ta kardab ja austab Jumalat, kelle olemasolusse ta ometi ei usu. Vaevalt võib kujutledagi teist sama radikaalset raamatutarkuse kriitikut. "Nii vähe kui ma filosoofiat olen lugenud," nentis ta ühes seoses, " ei ole ma seda lugenud mitte liiga vähe, vaid olen lugenud just liiga palju. Iga kord, kui ma mõne filosoofilise raamatu läbi loen, ei paranda see minu mõtlemist mitte kübetki, vaid nõrgendab seda." Wittgensteini jaoks ei olnud mõtlemine püüe luua teooriat, vaid sügav eetiline kutsumus. Ta oli maksimalist, kes koormas iseennast ja ümbritsevaid täiuslikkusenõuetega, mida vaevalt keegi võis täita. Temas oli sedasama sügavat kirge ja sisemist vankumatust, mis tema poolt imetletud elufilosoofides, sedasama püüdlust tõdede poole, mis muudaksid tema enda elu.
annaabi.ee 
