Eesti keskaeg
Eestlaste maailmapilt murenes. Siiski jäi ristiusk neile esialgu vaid vältimatuks, vastumeelseks ja kulukaks
(kirikumaksud!) kohustuseks, mida südames ei tunnistatud. Katoliku kirikus peeti jumalateenistusi ladina keeles, mis
samuti ei soodustanud ristiusu omaksvõtmist eestlaste poolt. Salajas elati ikka vanade usutavade järgi. Ajapikku sulas
ristiusk varasemate paganlike veendumustega kokku omamoodi rahvausuks, mis väärtustas eriti väliseid kiriklikke kom-
betalitlusi ja kristlikke pühakuid (Antonius=Tõnn, Johannes=Jaan, Georgius=Jüri, Peetrus=Peeter, Katariina=Kadri,
Martin=Mart, Miikael=Mihkel, Laurentius=Laurits jne). Senine rahvakalender ning sellega seotud uskumused seostusid
nüüd pühakute nimedega, haldjate ja jumaluste asemel ohverdati nüüd head viljasaaki, karjaõnne vms paludes punakuue.
Alates 15. sajandist kannavad eestlased kristlikke eesnimesid. Eestlased polnud mingiks erandiks, samalaadne rahvausk oli
annaabi.ee 
