William Prout (1785-1850) inglise keemik, uuris seedimisprotsessi, avastas maos soolhappe HCl 1824, liigitas toitained kolme rühma 1827: rasvad, sahhariidid ja proteiinid ja 4.aine oli vesi ! Friedrich Wöhler (1800-1882), saksa keemik, Berzeliuse õpilane, uuris 1824 tsüanaate AgOCN jt ja Justus Liebig Fulmiaate AgCNO. Nad saatsid andmed avaldamiseks Gay-Lussac´ile, kes avastas, et esitatud ained on sama koostisega, kuid täiesti erinevate omadustega. Gay-Lussac saatis probleemi Berzeliusele, kes 1830 avastas, et viinhape ja viinamarihape on samasuguse koostisega C 4 H 6 O 6 , ta andis sellistele ühenditele nimetuse ISOMEERID (sama määr). Wöhler ja Liebig tegid hiljem tihetat koostööd. 1828 sai Wöhler ammooniumtsüanaadi NH 4 OCN kuumutamisel juhuslikult karbamiidi ehk uurea CO(NH 2 ) 2 . See oli 1.orgaanilise aine süntees lähtudes anorgaanilistest ainetest. Org ainetes on C-C ja C-H sidemed. Uureas seda ei olnud, oli segadus org aine mõistega. Uurea süntees oli 1
William Prout (1785-1850) inglise keemik, uuris seedimisprotsessi, avastas maos soolhappe HCl 1824, liigitas toitained kolme rühma 1827: rasvad, sahhariidid ja proteiinid ja 4.aine oli vesi ! Friedrich Wöhler (1800-1882), saksa keemik, Berzeliuse õpilane, uuris 1824 tsüanaate AgOCN jt ja Justus Liebig Fulmiaate AgCNO. Nad saatsid andmed avaldamiseks Gay-Lussac´ile, kes avastas, et esitatud ained on sama koostisega, kuid täiesti erinevate omadustega. Gay-Lussac saatis probleemi Berzeliusele, kes 1830 avastas, et viinhape ja viinamarihape on samasuguse koostisega C 4 H 6 O 6 , ta andis sellistele ühenditele nimetuse ISOMEERID (sama määr). Wöhler ja Liebig tegid hiljem tihetat koostööd. 1828 sai Wöhler ammooniumtsüanaadi NH 4 OCN kuumutamisel juhuslikult karbamiidi ehk uurea CO(NH 2 ) 2 . See oli 1.orgaanilise aine süntees lähtudes anorgaanilistest ainetest. Org ainetes on C-C ja C-H sidemed. Uureas seda ei olnud, oli segadus org aine mõistega. Uurea süntees oli 1
kolm uut elementi: pluraaniumi, poliiniumi ja ruteeniumi. Tolle aja nimekaim keemik Jöns Jacob Berzelius, kelle erapooletu, kuid autoriteetne sõna oli üldtunnustatud, ei kinnitanud Osanni avastusi. 1844.a ilmus Tartust pärit, kuid siit Kaasani ülikooli tööle siirdunud Carl Clausi teadustöö, mis oli pühendatud N. Lobatsevskile ja käsitles uue elemendi ruteeniumi avastamist. Septembrikuus saatis Claus uue elemendi preperaate kontrollimiseks Berzeliusele Stockholmi ja akadeemik Hessile Peterburi. Berzeliuse esialgne arvamus oli negatiivne. Ta väitis, et tegemist on ebapuhta iriidiumisoolaga. Claus ei jõudnud veel kirjale vastatagi, kui kaheksandal päeval pärast esimese kirja saatmist võttis Berzelius oma eitava otsuse tagasi, kirjutades: "Proov on uue metalli sool." 25. oktoobril 1844 tehti Peterburi Teaduste Akadeemia pidulikul koosolekul teatavaks uue elemendi avastamine.
annaabi.ee 
