Orgaanilise keemia areng 19.sajandil
sajandil, sest siis tunti rohkem orgaanilisi
aineid ja leiti ka sobivamad meetodid, kuidas nende ainetega töötada ning neid lähemalt
uurida. Kuid juba enne 18.sajandit oli tehtud mitmeid katseid liigitada aineid mineraalseteks
ja orgaanilisteks. Esimsese sellise liigituse autoriks loetakse Abu Bakr ar-Razidi.
Rootsi keemiku J.Berzeliuse ettepanekul hakati 1808. aastast alates orgaanilisi ühendeid
käsitlevat keemiat nimetama orgaaniliseks keemiaks. Berzeliusel ilmus õpik, mille ühes
peatükis räägis ta orgaanilisest keemiast. Selles propageeris Berzelius sel ajal valitsenud
seisukohta, et anorgaanilisi aineid saab valmistada laboratoorselt, orgaanilisi aga ei saa.
Berzelius väitis, et orgaanilised ained tekkivad ainult elusorganismides erilise elujõu (vis
vitalis) mõjul. Viimasest terminist tuleneb ka vitalistliku teooria nimetus.
Vitalismi ehk elujõu teooria pidurdas orgaanilise keemia arengut kaua aega. Esimesena
annaabi.ee 
