V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
rida nikerdatud viiludega, värviliste akendega ja etteulatuvate pealmiste korrustega,
lõpmatuid sakilisi katuseviilusid, mida katkestas mõni tänavasuu, vahel sekka ka mõne
suure kivihoone fassaad või nurk, mis oma hoovide ja aedadega, peahoone ja tiibehitustega
teiste kokkusurutud ia koomalepigistatud majade seas end muretult laiutas nagu kunagi suur
isand maameeste hulgas. Kaldal lei- · dus sääraseid losse tükki viis või kuus, alates Lotringi
üksikelamust, mis bernhardiinide kloostriga jagas suurt piiratud maa-ala Tournelle'i lossi
naabruses kuni Nes-le'i lossini, mille peatorn oli Pariisi kõige kaugemaks piiritorniks. Nende
katuste teravad mustad kolmnurgad lõikasid tervelt kolme kuu jooksul aastas vereva päikese
purpurketast.
Seine'i sellel kaldal oli kaubandusel muide vähem jüngreid kui teisel kaldal. Siin
askeldasid ja kisasid skolaarid ja neid näis siin rohkem olevat kui käsitöölisi. Tõtt öelda,