SUUR PRANTSUSE REVOLUTSIOON 1789
16. oktoobril oli ta Pariisis. Peale armastatud abikaasa ootasid teda siin ka kaks venda – Joseph ja
Lucien, kes esindasid parlamendi alamkojas (500 Nõukogus) Korsikat.
Välisminister Talleyrand Politseiminister Fouché
Rõõmustavateks uudisteks olid, et järjekordsete direktorite väljavahetamise käigus oli Direktooriumi
liikmeks saanud kunagine parlamentaarse revolutsiooni algataja Sieyès, ning politseiministriks oli
Fouché ja sõjaministriks kindral Bernadotte39, kes oli Itaalia sõjakäigul Bonaparte’i alluvuses.
Ka Sieyès mõistis, et Prantsuse Vabariigil on lõpp, kui riiki ei asu juhtima kindla käega tarmukas
mees. Bonaparte polnud ainus, keda Sieyès täitevvõimu eesotsas näha oleks soovinud. Ta oleks ehk
valinud hoopis kindral Joubert’i, kuid too hukkus äsja lahinguväljal Itaalias. Nüüd jäi Sieyèsil valida
kindralitest kas Bernadotte, Moreau või Bonaparte. Riigi pööramiseks on julgusest vähe, on vaja
hulljulgust