kuidas sigu nuumatakse ja missuguse kehamassiga nad realiseeri-takse. Siia rühma kuuluvad suurt valget tõugu sead, eesti, läti ja leedu valget tõugu sead, ukraina valged stepisead jt.; Lihasead võivad anda nii lahjemat kui ka rasvasemat liha. Sellesse rühma arvatakse ukraina valged stepi sead, pikakõrvalised valged sead, muromi sead; Peki- ehk rasvasead sobivad eelkõige rasva tootmiseks. Sellesse rühma arvatakse berksiri, mirgorodi, breitovi, põhja-kaukaasia, valged lühikõrvalised jt sead; Peekonisead annavad noorelt kõrgekvaliteedilist peekonit, täiskasvanult ja nuumatult ka rasvasemat sealiha. Siia rühma kuuluvad eesti maatõugu (eesti peekoni), taani, soome, norra ja rootsi landrass ehk maatõugu sead. Värvuse järgi liigitatakse sigu viide rühma: valged, mustad, mustad valge vöödiga, ruuged ja kirjud seatõud. Kõrvade suuruse järgi liigitatakse sead lontkõrvalisteks, lühi- ja pikakõrvalisteks
elussiga ja 900 tonni sealiha. 19. sajandi II poolel algas plaanipärane aretustöö, et välja kujundada tõug, mis vastaks nii Saksa kui ka Inglise turu nõuetele. Pika ajajooksul oli põhiliseks Saksa turg, kus maksti kõrget hinda 120-150 kg kehamassiga noorte nuumatud sigade eest. Peale selle müüdi peekonisigu Inglismaale ning rasvasigu Rootsi, Norrasse ja Põhja-Aafrikasse. Müügisigade saamiseks ristati taani kohalikke sigu inglise berksiri ja keskmise valgega. Seakasvatuse arengut soodustas mitmete uute tapamajade ehitamine 1865-1866 Kopenhaagenis ja Kristianshavenis ning 1879. a. Holstebros. 1887. a. keelas Saksamaa katku tõttu sigade sisseveo Taanist. Taani hakkas enam orienteeruma Inglise turule, kus raskekaalulistele pekisigadele eelistati pika kerega lihasigu, kes sobisid kvaliteetse peekoni valmistamiseks. Heade peekonisigade tootmiseks hakati Inglismaalt
annaabi.ee 
