Ludwig II
kuuekümneaastase tohtri vee alla surunud ja uputanud; seejärel suri ka Ludwig ise,
tõenäoliselt mitte uppumissurma, vaid- kähmlusest kuumaks aetud, samas kui veetemperatuur
oli ainult kaksteist kraadi- südameataki tagajärjel.
See on tegelikult vaid rekonstrueeritud oletus, tema surm on jäänud mõistatuseks
tänapäevani.
Eluajal mitte eriti populaarne Ludwig II oli saanud surnuna rahvakangelaseks.
Surnukeha jättis üllatavalt rahuliku mulje. Kuninga põrm seati Bergis lihtsale
suriraamile ja kaeti kaelani sinise siidtekiga kinni.
Öösel vastu 15. juunit 1886 toodi surnud kuningas tema pea- ja residentslinna, kus ta
oli elavana nii vastumeelselt viibinud.
Kui tänapäevalgi on olemas veel Baieri riiklik eneseuhkus, siis on selles oma osa ka
Ludwig II-l, täpsemalt öeldes austusel, mida baierlased tema vastu tundisd- rohkem pärast
surma kui eluajal.
Baieri mägismaa rahvale oli ta meeldinud juba eluajal. Nagu nemad, nii armastas ka