Boccacio Decameronist
minu neljas loetud novell oli minu jaoks kõige huvitavam ja toredam, rääkis see lugu
härra Cane Della Scalast, keda tihti elus õnn saatis, oli ta üle maailma kuulus kui üks
heldemaid võimumehi, ta oli kavatsenud korraldada veronas suursuguse ja toreda
peo ning oligi sinna igalt poolt kokku tunud rohkel arvul inimesi, kes oskasid
mitmesugusel viisil teiste meelt lahutada, äkki aga mõtles ta, ei tea miks, ümber ja
saatis nad kõik minema, kohale jäi ainult Bergamino- kõige leidlikum jutumees. Kuna
talle midagi ei antud ja ära ka minna ei lastud, jäi ta lootma, et see kõik talle kunagi
hiljem veel kasuks tuleb. Kuid mitu päeva ei teinud tast keegi välja,teda ei kutsutud
õukonda, ega tahetud tema kunsti näha, samuti kasvas ta arve võõrastemajas
elamise eest. Elades niigi oma tagavarade peal läks ta Cane juurde ja rääkis
teravmeelselt, endast allegooriliselt loo, lootes selgust saada miks teda koju ei
lubata