"berdasid" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

» Gringoire toppis oma kõrvad kinni. «Oo Paabeli torn *!» hüüdis ta. Ta hakkas jooksma. Ka pime pani jooksu. Jooksis halvatu ja jooksis ka jalutu. ' Auväärt härra, andke leiva ostmiseks (hisp. k) 75 Mida kaugemale ta tänaval jõudis, seda enam sigines ta ümber jalutuid, pimedaid, lombakaid, ühekäelisi ja ühesilmalisi, pidalitõbiseid täis haavu; neid ilmus majadest, ligiolevaist tänavaist, keldriaukudest, kõik nad ulgusid, möirgasid, kiunusid, kõik nad lonkasid, kom-berdasid, tormasid valguse poole, kõik nad püherdasid poris nagu teod pärast vihma. Gringoire, kellel kolm jälgijat ikka veel kannul olid ja kes ei teadnud, millega kõik lõpeb, tegi hirmuga endale teiste seas teed, mööda minnes lombakaist, üle hüpates jalutuist, takerdudes selles kihavas santide pesas nagu inglise kapteni laev krabide parves. Ta mõtles juba tagasi pöörduda, aga oli liiga hilja. Kogu see leegion oli tema taha koondunud ja kolm kerjust pidasid teda kinni