Nad kõndisid edasi, kuni jõudsid lagendikule, mis tundus kõigile kurjakuulutav. Nii see oligi, see oli huntie kokkusaamispaik. Igaltpoolt kostis ulgumist ja päkapikkud, võlur ja kääbik otsustasid ronida puude otsa, et ennast huntidest päästa. Kuid siis tulid ka mäekollid, kes tahtsid samuti sõpradele kätte maksta. Kollid panid juba puud, kus istusid seiklejad põlema, kuid viimasel minutil ilmusid kotkad, Gandalfi head sõbrad, kes päästsid nad ära, ja viisid Beorni(Gandalfi tuttava) juurde. Beorn oli nahamuutja, ta sai muuta end karuks ja vastupidi inimeseks. Ta võttis neid hästi vastu, sest talle meeldisid seiklusjutud. Kui nad olid tükk aega Beorni juures olnud, asusid nad teele läbi Sünklaane, sügava, pimeda metsa. Metsa alguses jättis aga Gandalf nad maha, ning päkapikkud ja kääbik pidid üksinda jätkama seda pikka teekonda. Metsateel pöörasid nad aga mitu korda teest
Tänu sellele pani ta plehku metsahaldjate juurest, mäekollide küüsist ning kõigelõpuks tungis ka vana lohe koopasse, kus Smaug (lohe nimi) magas hiiglasliku aardehunniku otsas. Sünklaanes (koht kus nende seiklus jätkus pärast Udumägesid) ei olnud vaid halbu ja kurje olevusi. Laane äärealadel ja Suure Ürgmaa jõe kallastel elas Beorn. To hiiglaslik mees kes suutis karu kuju võtta ja omas karu jõudu. Õnneks Beorn tundis võlur Gandalfit, seega saavutas sõrmusevennaskond Beorni juures puutumatuse. Sünklaas oli tihe ja suur mets mida läbis vaid Vana laanetee. Seda teed hoidis lahti (et ei kasvaks kinni) mingi haldjate loits, millest raamat lähemalt ei tutvustata. Sünklaane elanikeks olid peamiselt kohutavad ämblikud, kes elasid pesakondade kaupa puude otsas. Lisaks ämblikele leidus seal ka metsahaldjate kuninga palee. Õigemini oli Sünklaane valitsejaks metsahaldjate kuningas. Tema ei sallinud sissetungijaid, kuid oli seegi poolest aus ja viisakas olevus
Tänu sellele pani ta plehku metsahaldjate juurest, mäekollide küüsist ning kõigelõpuks tungis ka vana lohe koopasse, kus Smaug (lohe nimi) magas hiiglasliku aardehunniku otsas. Sünklaanes (koht kus nende seiklus jätkus pärast Udumägesid) ei olnud vaid halbu ja kurje olevusi. Laane äärealadel ja Suure Ürgmaa jõe kallastel elas Beorn. To hiiglaslik mees kes suutis karu kuju võtta ja omas karu jõudu. Õnneks Beorn tundis võlur Gandalfit, seega saavutas sõrmusevennaskond Beorni juures puutumatuse. Sünklaas oli tihe ja suur mets mida läbis vaid Vana laanetee. Seda teed hoidis lahti (et ei kasvaks kinni) mingi haldjate loits, millest raamat lähemalt ei tutvustata. Sünklaane elanikeks olid peamiselt kohutavad ämblikud, kes elasid pesakondade kaupa puude otsas. Lisaks ämblikele leidus seal ka metsahaldjate kuninga palee. Õigemini oli Sünklaane valitsejaks metsahaldjate kuningas. Tema ei sallinud sissetungijaid, kuid oli seegi poolest aus ja viisakas olevus
annaabi.ee 
