Uus jazz leidis endale publiku ka Euroopas. Euroopa muusikud imiteerisid Ornette Colemani, Cecil Taylori free jazzi. Euroopa muusikud leidsid end tänu sellele, et nad kopeerisid musta free jazzi. Free jazzi kaudu sai rahvusvaheliselt tuntuks rohkem muusikuid kui ükskõik millise stiili valitsemisajal varem või hiljem: Inglismaal -kitarrist Derek Bailey, saksofonist Evan Parker ja trummar Tony Oxley tundsid huvi heli omaduste vastu; madalmaades-Han Bennik ja Willem Breuker arendasid oma mängus teatraalseid elemente, võis kohata tögavat huumorit; Lääne-Saksamaal Peter Brötzmann, Manfred Schoof, Gunter Hampel hindasid kaalukust ja jõudu. Pianist Muhal Richard Abrams asutas juba 1961 Chicagos free jazzi orkestri Experimental Band, millest sündis (ametlikult 1965) AACM, the Association for the Advancement of Creative Musicians (Loovate Muusikute Arengu Assotsiatsioon). Selle rühmituse tähtsus pole suur mitte ainult