Euroopa manifest – veenev või ebaveenev?
tekitavad lugejas huvi juba esimeste lausetega. Manifestis jõuavad nad rünnata eelkõige
Euroopa rahvusriikide soovimatust praegust süsteemi muuta ning pakuvad ainuõigeks
lahenduseks föderaalse Euroopa moodustamist. Üheks manifesti läbivaks mõisteks on ka
„globaliseerumine“, mida ei nähta iseenesest probleemina, vaid eurooplaste võimetust seda
enda kasuks pöörata ning ohjata.2 Kuivõrd ratsionaalne ja reaalne on Verhofstadti ja Cohn-
Benditi väljapakutud variant ning mil määral jääb see unistuseks ning paljuski liialdatud
reaktsiooniks praegusele olukorrale? Käesolev essee seab taustsüsteemiks 2008. aastal alanud
finantskriisi, mis pakub väga olulise pinna arutlemaks Verhofstadti ja Cohn-Benditi ideede
ning Euroopa tuleviku üle.
Alates 2009. aasta novembrist, kui uus Kreeka valitsus teatas, et riigi eelarve
puudujääk on deklareeritust veel suurem, on EL, vähemalt eurotsoon, olnud pidevas kriisis.