Romantism muusikas
Romantismi heliloojad kasutasid oma loomingus peamiselt samu zanre
klaverkontserdid, sümfooniad, keelpillikvartetid, klaverisonaadid.
Varasemast enam kirjutati oopereid ja soololaule.
Tähtsaim väljenduslaadoli pikk ja laulev meloodia.
Harmoonia muutus ühs keerukamaks ja pingelisemaks kasutati palju dissonantse
(ebakõlasid) ja kromaatilisi liikumisi. Toonikatunne pole selge, esineb palju juhuslikke
märke (dieese, bekaare, bemolle) ja helistikumuutusi.
Dünaamika sai oluliseks väljendamaks heliloojate suuri tundeid võeti kasutusele erilisi
dünaamikamärke ( nt. Tsaikovski ppppp)
Heliloojad otsisid erilisi orkestrivärve ja uusi tämbreid. Selleks kasutati suuri koosseise ja
lisatimitmeid uusi pille nt Berlioz tõi orkestrisse saksofoni, Mahler tuuba, lisandusid ka
piccolo-flööt, kontra-fagott, inglissarv.
Kuna 19. sajandil täienesid ja arenesid paljud puhkpillid, eriti aga vaskpuhkpillid, hakati