Maailmakirjandus III. Valgustus. Romantism. Realism
Kuigi nende
liinid seatakse ka küsimuse alla nagu tegi seda Lawrence Sterne, kes mingis mõttes
keeras need lausa pahupidi (romaaniga „Tristan Shandy“).
Teine oluline kirjandus valgustuse seisukohalt on prantsuse kirjandus. Kuigi inglise
kirjandus oli ka prantsuse kirjandusele eeskujuks.
Inglise autoreid mäletatakse ilukirjanduse poolest, prantslastele oli omane filosoofiline
taust.
Montesquieu (1669-1755) on kirjutanud mitte-belletristlikke kirjutisi. Ta räägib inimeste
tingimustest, mitte Jumala seatud tingimustest või reeglitest. See on prantsuse
kirjandusele tähtis iseloomulik joon.
1721. aastal ilmunud „Pärsia kirjad“ on ka omamoodi kiriromaan. Kõlab tugevalt poliitiline
temaatika. Tugev ühine valgustuse joon – võõrandumine: 2 pärslast vaatavad seda tollast
olustikku teise vaatenurga pinnalt.
Tohutu galerii tegelasi. Montesquieu naeruvääristab tollaseid kombeid ja karaktereid.